Eesti kaotas pea

On enam kui üllatav, et valimiste eel pole ükski riigikokku pürgija lubanud raha juurde trükkida. Ometi saab see euroalal teoks. Eelmisel nädalal otsustas Mario Draghi juhitav Euroopa Keskpank, et alustab märtsist rahatrükki 60 miljardi euro ulatuses kuus. Sellest Eesti Panga osa on 164 miljonit eurot kuus.

Otsus lõi Eestis enamiku suu kinni. Paistab, et Eesti valitsus ja majandusmõtteeliit on segaduses. Vaata, kust poolt tahes, aga Eesti jääb igal juhul lolli olukorda. Kui rahatrükk õnnestub, oleme jätnud võimaluse oma majandusse raha süstida ja kasvule kiirust lisada kasutamata. Kui rahatrükk ebaõnnestub, oleme niikuinii kõik siruli, sest Euroopa majandus jääbki vinduma ning see kaudselt mõjutab paratamatult ka meid.

Eriti kurb on lugeda aga rahandusministri Maris Lauri vastust. Sisuliselt pole Reformierakonna rahandusministril ühtegi ideed, kuhu võiks Eestis odavat raha investeerida, ja seepärast pole ka võlakirju vaja. Nii loobub Eesti vabatahtlikult (majanduspoliitilistest) tööriistadest, sest ei oska nendega midagi teha. Kas pole piinlik?

Tõsi, leidub ka tasakaalukamaid hääli. Näiteks rahatrüki vastu olnud Ardo Hansson on mõistnud, et rahatrükk on paratamatu, ning selles olukorras on mõistlik seda Eesti huvides ära kasutada. Ta on asunud lahendama probleemi, kus Eesti Pank trükib küll 164 miljonit eurot kuus, kuid raha pole Eestil kuhugi panna, sest Eestil riigivõlakirju ei ole. Hansson loodab, et pangal õnnestub osta näiteks Eesti riigifirmade võlakirju.

Võtaks end kokku?